Jaana Kormašov

Enne veel, kui ma käed saviseks teen, vaatan taevasse ja metsapoole. Minu energia tuleb sealt. Ka materjalid peavad olema karged, isegi robustsed, siis sünnivad õiged asjad.

Kuigi ma kannan põhiliselt musta – nagu kunstnikud ikka! – , on mu hing värviline. Seal on merede sinist, sooja liiva kulda ja armastuse purpurit. Temperamendi puudumist ei saa mulle ette heita: seda leidub kuhjaga nii minu elus kui loomingus.
Kui ma 1990. aastate alguses Kunstiinstituudis keraamikuks õppisin, töötasin samal ajal ka ülikooli raamatukogus. Seal hakkasin ajaviiteks uurima viikingite ja Ameerika põlisrahvaste ajalugu, sukeldusin paganlike uskumuste ja rahvapärimuste maailma ning kõik see haaras mind jäägitult. Sealtpeale sünnivad minu kausid ja vaagnad oma „sünnimärkidega“: neil leidub tagurpidi paate, rõngasriste ja väravaid – igaühele midagi ja samas igale oma. Ma usun, et minu keraamika kaitseb inimesi kõige halva eest.
Minu kunstnikuellu mahub nii vabakutselise ajajärk kui kakskümmend aastat õpetamist ülikoolis. Samuti olen juhendanud keraamikaringe ning teinud näitusi nii üksi kui ka koos mõttekaaslastega. Minu loomingut leiab muuseumidest, erakogudest ja mitmed minu tööd on reisinud Eestist päris kaugele, isegi Kariibi merel seilavatele luksuslaevadele.
Olen teinud hiidlastele lestakalu ja putukasõpradele lepatriinusid, nõudest, amforatest ja vaasidest rääkimata. Tegelikult polegi midagi, mida savist teha ei saaks. Ja üks mis kindel, et ilma savita ma elada ei oska.